Enriika Liiv on blogija, kes võitis Facebookis Estonian Airi lehel korraldatud mängus võimaluse osaleda Tallinna-Trondheimi liini avalennul ja Estonian Airi blogis oma muljeid jagada. 
Õnneliku juhuse läbi õnnestus mul lennata kaasa Estonian Airi avalennul (5. septembril) Trondheimi, Norrasse ja tagasi. Ei saa salata, et minu viimasest lendamisest on pisut aega möödas. Paar aastat tagasi Türgi ja aastake tagasi Hiiumaa. Seega oli meeleolu ülev.
Jõudsin Tallinna lennujaama 5.59. Tegin oma elu esimese check-ini iseteenindusautomaadis (tegelikult küll seisin kõrval ja vaatasin, kuidas seda teeb minu eest lennujaama töötaja) ja imestasin: “Mille kuradi pärast need kõik inimesed veel pikas ootejärjekorras seisavad?”. Automaat on lihtsalt niivõrd mugav – sisestad pileti numbri, märgid oma nime ja kogu lugu – ajakulu umbes üks minut. Teisalt, see muidugi eeldab, et oled ilma pagasita või sellest juba vabanenud reisija.
Tallinna-Trondheimi lennukile liikudes toimus kõik nii nagu tavaliselt – dokumendikontroll, turvakontroll ja pardale. Olen oma elu jooksul lennanud kümmekond korda ja vot ei mäleta, et oleksin lennanud Estonian Airiga, vähemalt kohe kindlasti mitte aasta tagasi kokku pandud Bombardieri mudeliga. Päris mugav teine, jalgadel on ruumi, istmed pehmelt mugavad ja piisavalt suured, et minusugune sinna kergelt vajuda saaks. Kui enne lennukisse astumist polnud ma veel päris kindel, kas mul on lennuhirm või ei ole, siis lendama asudes igasugune kahtlus hirmust oli kui käega pühitud. See lennuhirm on minu puhul eriskummaline värk – vahel on ja vahel ei ole. Näiteks Mallorcalt tagasi tulles läks lennuk katki ja katkestas sõidu, siis oli küll päris õudne proovilendur peale sama lennuki kiirparandust olla.
Trondheimi lähistele jõudes sain privileegi minna kokpitti ja terve maandumise aja sealsamas kapteni lähedal istuda, klapid peas, ja paar sõnagi vahetada. Kusjuures olin eelnevalt küsinud, mis on kõige hirmsam, kas tõusmine või laskumine. Tahtsin nimelt oma kõrgusekartust testida.
Kokpitis oli minu suurimaks üllatuseks, kui väike on aken ning kuna minu sisenedes aknast välja mitte midagi ei näinud (udu?), küsisin kohmakalt: “Kas hirmus ei ole nii sõita?”. Kapten viskas naljatades: “Jaa, me kogu aeg kardame.”. Ausõna ei olnud hirmus, isegi mingit adrenaliinilaksu üles ei tõusnud, kuigi tavaliselt ei julge ma kolmanda korruse rõdulgi suitsu teha. 
Trondheimi lennujaamas ootas meid ees pidulik vastuvõtt, tegelikult juhtus sama ka tagasi Tallinna jõudes – tort, kohv ja sinna juurde kuuluvad kõned. Lipsasin läbi ka duty free poest, kust ajanappuse tõttu midagi ei ostnud. Kuigi kibelesin. Norras ju ikkagi. Välismaal. Olgu või korraks. Lasin selle asemel ühel fotograafil hoopis endast pilte teha. Mälestus seegi. Ja eks edevus ka.
Tagasilend möödus rahulikult, aknast välja vaadates ja pilvi imetledes. Taevas on ikka nii uskumatult müstiline. Valged pilvetupsud on käegakatsutavalt pehmed – lihtsalt läheks ja hüppaks seal. Lapsena sageli sellest unistasingi rohul selili maas lebades. Nagu üks kaaslendaja ütles: “Lendamine on parem kui seks – seks on igav, lendamine põnev!”. Olen sellega ainult poolenisti nõus. Seda, millise poolega, jätan igaühe enda otsustada.
Fakte Trondheimi kohta:
• Trondheim oli kunagi Norra pealinn, asutati aastal 997 • Linnas elab umbes 170 000 elanikku • Tänu Golfi hoovusele valitseb linnas mahe mereline kliima, lumikate püsib keskmiselt 70-100 päeva aastas ning lund sajab novembrist märtsini • Kõrgeim temperatuur suvel 35 kraadi ja talvel -26 kraadi • Linn on piirkondlik kultuuri-, tööstus-, kaubandus-, haridus- ja teaduskeskus • Trondheim on tuntud ka talispordi austajate seas – lähedal asub Bymarka, Estenstadmarka ja Vassfjellet suusakeskus. Tegeleda saab nii murdmaa- kui ka mäesuusatamisega, uisutamise ja suusahüpetega • Estonian Airi lennud Trondheimi toimuvad viis korda nädalas ja ühe suuna hind on alates 49 eurost, sisaldades kõiki makse ja tasusid • Septembrist serveeritakse Estonian Airi äriklassi reisijatele restorani Gloria meisterkokkade koostatud pardamenüüd.
