Dublin-Kopenhaagen 48 tunniga

mai 18th, 2010 postitaja on Triin

Et natuke leevendada siia blogisse üsna otseselt mu magistritöö tähtaja ja In Time trükitähtaja lähenemisega tekkinud vaikust, kasutan Indrek Aigro loal tema suurepärast reisikirja aprilli keskpaigast tuhapilve päevilt. Lugege ja nautige!

Neljapäev 15.04

Lähen hommikul kl 8 Dublini hotellis check-outi tegema ja taksot lennujaama paluma, kui hotellitöötaja küsib: “Kas te siis vulkaanist pole kuulnud?” Teen hoopis check-ini veel üheks ööks. Tuleb välja, et Iirimaal suleti õhuruum esimesena. SAS saadab sõnumi, et lend on tühistatud, kõnekeskuse liinid on umbes, ühendust ei saa. Appi tuleb väike kavalus – kuna SASi kõnekeskus asub Eestis, siis helistan SASi Eesti Eurobonuse numbrile, mis vastab, ning palun ühendada ennast nende kõnekeskusesse, saangi järjekorraväliselt nad kätte, Lähim lend, kuhu kohti on, väljub pühapäeva hommikul. Sean ennast mugavalt sisse. Õhtuks on suletud juba terve UK, Norra ja veel 3 riigi lennuruumid.

Reede 16.04

Iga tunni tagant tuleb teateid uutest õhuruumidest, mis kinni on, Hakkab vaikselt tekkima tunne, et võib-olla asi ei möödugi ühe päevaga… Iirlased on õnneks maailma külalislahkeim rahvas. Vaatan praamide väljumisi ning avastan, et kõik praamid on välja müüdud kuni esmaspäevani ning sadamad näevad välja nagu põgenikelaagrid. Kuulen lugusid inimestest, kes on hullumeelseid summasid taksojuhtidele maksnud pikkade otste eest. Iirimaa õhuruum avatakse, aga kuhugi pole lennata!

Järgmine teade Taani ning Inglismaa õhuruumide kohta tuleb kl 8 järgmisel hommikul ning otsustan, et kui tuleb veel kas või üks viivitus, hakkan mööda maad liikuma, maksku mis maksab.

Samal ajal hakkab mu sõber Taanist, kes on ostnud piletid üle Frankfurti Rio de Janeirosse, rendiautoga Kopenhaagenist Frankfurti suunas sõitma, kuna Taani õhk on kinni.

Laupäev 17.04

Esimese asjana panen Sky Newsi hommikul käima ning telekast vaatab vastu palju tuhka. Lähen hotelli internetipunkti ja hakkan praamiaegu vaatama. Kõik täis kuni esmaspäevani. Kuna asjad muutuvad pidevalt, otsustan praamifirmasse ka helistada ning pärast poolt tundi võetaksegi kõne vastu. Just pärast minu küsimust praamiaegade kohta saab mu aku tühjaks!!! Panen telefoni laadima ja pärast järgmist 45 minutit saan uuesti jutule. Tuleb välja, et Belfastist on saadaval üks koht kella viiesele väljumisele Šotimaale (!) Strandraeri. Panen selle pikemalt mõtlemata lukku ja kiirustan Belfasti rongile. Eesmärk on jõuda õhtuks Glasgow’sse ja järgmisel hommikul Londoni rongile.

Mu sõber jõuab Frankfurti täpselt õigeks ajaks, et näha kuidas ka Saksa õhuruum kinni pannakse ning tema Rio lend tühistatakse. Sõber alustab sama autoga sõitmist tagasi Kopenhaagenisse…

Mina astun Belfastis rongilt maha ning esimese asjana seisan vastamisi armee taksojuhtidega. “Port of Belfast 10 quid! Glasgow 250 quid! London 800 quid!!!” Taksojuhid on hästi kohandunud oludega ning võtavad asjast, mis võtta annab. Lähen 10 quidi eest sadamasse, ise juureldes, et see pagana lennukriis vist hoopis elavdab majandust pidurdamise asemel, inimesed kulutavad igal pool kordades rohkem.

Jõuan praamile ja telefoni aku saab teist korda päeva jooksul tühjaks. Õnneks leian ühed tegelased, kes on teel Ateenasse ja kes mulle lahkelt UK adapterit jagavad, ning veedan reisi nendega jutustades. Peamine asi, millest kõik inimesed räägivad, on ülebronnitud rongid ning et igal juhul tuleb pardale minna ning võimaluse korral pardalt pilet osta või trahv vastu võtta. Ja kui maha ähvardatakse tõsta, siis tuleb ütelda, et oled ajakirjanik ja kirjutad just lugu oma tagasipöördumisest ja inimeste väntsutustest.

Praam maabub ja rongi ei lähe! Üldse ei lähe, raudtee Strandraeri sadamasse on juba mitu nädalat tagasi kinni pandud. Selle eest on aga seal 4 bussi, mis inimesed tasuta lähimasse rongijaama Ayre’i viivad. Igale pealeastujale antakse ebamugavuse eest 2 õllekupongi Ayre’is McCullochi pubis, see pidi olema täpselt, et katta ära tund rongi ootamist Ayre’is. Welcome to Scotland!!! Bussi peal noored Šoti organisaatorid käivad kohe kõik inimesed läbi, kes ei plaani oma kuponge ära kasutada, ja korjavad endale paraja pataka kokku. Mõtlen isegi, et peaks äkki Glasgow asemel Ayre’is ööbima.

Bussi peal istub mu kõrvale 60-aastane šotlane, kes omal ajal müüs Nõukogude Liitu trammide ja trammirööbaste tehnoloogiat ning kes 1975 elas pool aastat Tallinnas Koplis. Järgmise kahe tunni jooksul saan põhjaliku ülevaate Šoti ajaloost, kultuurist, mentaliteedist ning sellest saab kogu mu reisi parimaid jutuajamisi.

Maandun hotellis ning kukun kohe voodisse, isegi hambaid ei pese. Mul on pilet järgmisel hommikul 7.50 Virgin Trainsiga Londonisse.

Pühapäev 18.04

Enne uksest välja astumist uurin Eurostari (Londoni-Brüsseli rong) kodulehte, mis on maas mis maas. Otsustan helistada neile sekundipealt kl 9 hommikul, kui nad oma kõnekeskused avavad. Sammun rongijaama, kus sõidan kõigepealt Edinburghi ning istun seal Londoni rongile ümber. ETA London 13.40.

09:00:00 helistan Eurostari. Olen ootel, kõnele vastatakse 09.55. Kuulen, et esimese pileti saaks teisipäeva pärastlõunaks. Hakkan juba tegema “fully refundable” broneeringut, kui naisterahvas äkki ütleb: “Actually I can see 1 seat for today’s train at 16.00.” Ma peaaegu karjun telefoni: “Book it! Book it! Book it!” Hetk hiljem olen priviligeeritute seas. Enam paremini ei saa asjad sujuda. Võin olla kindel, et samal õhtul 19.00 olen Brüsselis.

Helistan kohe kõigile viiele autorendifirmale, et kas oleks lootust Brüsselist Kopenhaagenisse üheks suunaks auto rentida. 4 ütlevad, et ei saa, aga Sixtil on lahendus olemas: 2500 EUR ja saab küll. Küsisin, kas nad said aru, et ma ei taha autot ära osta, vaid ainult üheks päevaks kasutada, aga ei mingit arusaamatust. Plaanin Brüsselis hotelli võtta.

Eurostari terminal näeb välja nagu Madonna kontsert. 8-9 kassat ja tuhanded ja tuhanded inimesed ootamas. Tunnen ennast veel priviligeeritumana ja marsin otse check-ini. Ülebronni tõttu antakse mulle ülesklapitav tool tamburis, aga who cares! Ma olen pardal! Suur on mu üllatus rongi peal – train manageri sõnul on rongis 220 vaba kohta! Kõik on loogiline – inimesed broneerivad “refundable” pileteid praamidele, rongidele ja lendudele nii mis jaksavad, aga selline raiskamine on kriminaalne, kui tuhanded ööbivad terminalis.

300 km/h vihiseb must mööda tunnel ja siis Prantsusmaa ja juba olen Belgias. Kuna mu telefonil on akut veel piisavalt (see oli sellel reisil vähemalt sama oluline kui raha olemasolu), siis otsustan veel korra autorendifirmadele natuke telefoni nutta – äkki mõni halastab. Ja kujutage ette, mida mulle Avis ütleb: “Meile just toodi siia üks Taani numbriga auto, kui soovite, tulge ja võtke ära ja sõitke Koppi. Hind 250 EUR. Me pole küll jõudnud paaki täis panna, aga tagastage kah tühjalt.” Ma olen ekstaasis. Igasugune reisiväsimus ja mõte, et pean veel 900 km läbi öö sõitma, on täiesti ebaoluline. Ma saan ööseks koju!!!

Mulle antakse tuttuus E-Mercedes, millel on sisse ehitatud GPS ja nii palju nuppe, et mul oleks tüübikoolitust vaja läinud, aga sellele ma ei mõtle. Sihin ennast Puttgardeni – Rødby (Saksa-Taani) kl 02.55 praamile, aga progresseerun nii hästi, et jõuan 02.15 praamile ja olen kodus kl 04.20 esmaspäeva hommikul.

Nüüd võiks arvata, et ma magasin järgmisel päeval kella viieni õhtul, aga ei. Kell üheksa ratsutab mul seljas kaks last ja igasugune lootus välja puhata on kadunud. Tere tulemast esmaspäev!