Allpool Estonian Airi lennukite pardal tehtud intervjuud, mis olid raadio Elmari eetris eelmisel nädalal:

• Intervjuu pilootidega lennul Tallinnast Pariisi
• Intervjuu stjuuardi ja stjuardessiga
• Kuidas saada Pariisist Amsterdami
• Kuidas lennukeid hooldatakse
• Pardatoidust ja menüüst

Allpool on lingid seni tehtud intervjuudele, mis olid eetris üle-eelmisel nädalal. Kõiki on topelt – sarnase pealkirjaga intervjuudest üks oli Uuno raadios ja teine Elmaris.

• Estonian Airi turundusjuhiga uudistest ja uuendustest 1 (Uuno)
• Estonian Airi turundusjuhiga uudistest ja uuendustest 2 (Elmar)
• Intervjuu stjuardessiga (Uuno)
• Intervjuu purseriga (Elmar)
• Intervjuu piloodiga 1 (Uuno)
• Intervjuu piloodiga 2 (Elmar)
• Hannah Londonist 1 (Uuno)
• Hannah Londonist 2 (Elmar)
• Maiken Londonist 1 (Uuno)
• Maiken Londonist 2 (Elmar)

kaugusele (tegelikult on Belgia raudtee väga mugav ja usaldusväärne, lisaks suhteliselt odav – eriti nädalavahetusel, kui  piletid on poole hinnaga ja 65+ saavad edasi-tagasi pileti Belgia piires 5 euro eest) jäävad Antwerpen ja Gent,  Brügge ja Leuwen, lisaks rannik… Igaüks omamoodi, kõik parajasti nii väikesed, et ühe päevaga jõuab igast neist pildi saada. Kolm esimest on mingil ajal järgemööda olnud Lääne-Euroopa suurimad tööstuskeskused ja ühed suuremad linnad, jäädes maha vaid Pariisist-Londonist. Kunagisest suurajast on järel linnasüdamed, kirikud, kindlused. Kel see linnaring läbi on sõidetud-vaadatud, reageerib siinsete fantastiliste kivipitsiliste gooti kaunitaride peale ehk samamoodi kui tuttav, kellelt järjekordse kiriku kohta pärisin – ah, mingi tavaline gooti kirik.

 Brüsseli raekoja plats on võimas ja kaunis ainult niikaua, kui Antwerpen nägemata. Linn on Belgia moepealinn, kuhu uued kollektsioonid jõuavad enne kui Brüsselisse. Pealegi on siin palju lahedam šopata. Kui Brüsseli peamisel poetänaval (Nieuwstraat / rue Neuve) on laupäeviti (pühapäeval on ärid kinni, et inimesed oma hinge eest hoolt kannaksid) rahvast tihedalt kui laulupeol, siis siin mitte. Antwerpeni Meir (raudteejaamast välja ja otse edasi) on kolm korda laiem, selle ääres seisvad poed pealinna omade kõrval aga lausa paleed. Raudteejaamgi on neil on vana ja ilus: http://www.youtube.com/watch?v=0UE3CNu_rtY.

Gentis võiks sööma minna vanasse lihaturu hoonesse. Se al tegutseb flaami toidu keskus ja restoran, mille menüüs kohalikud klassikud. Laetalade küljes aga ripuvad ja kuivavad Genti ehk Ganda singid – Parma kohalik variant, mida maksab parematest toidupoodidest koju kaasa ostmiseks otsida.

Brügge kohta räägitakse, kuidas Ameerika turistid olla seal õhtu lähenedes hakanud uurima, millal see muuseum kinni pannakse… Klassikaline viis linna vaadata on paadiga mööda kanaleid sõites, kuid selleks peab olema aega ja kannatust. Sama hästi võib selle tiiru teha jalgsi mööda kaldapealseid. Eelmise aasta kõige maitsvamad rannakarbid sõin igatahes Brügges. Koha nime kahjuks ei mäleta, aga raudteejaamast läbi nunnakloostri ja üle ühe väiksema kanali vanalinna, esimese suurema tänava ääres vasakut kätt esimene söögikoht.

Leuwenis, vanas ülikoolilinnas, on ilmselt Euroopa kõige kaunistatum raekoda ja selle taga väljakumõõtu tänav, mis soojal ajal pööraselt suureks tänavakohvikuks muutub.

Spa jääb juba veidi kaugemale, Ardennidesse, nii et seal käimiseks tuleb arvestada kas ööbimise või väga pika päevaga. Armas väike linn on Hercule Poirot’ ja tänapäevase kuurortikultuuri sünnikoht. Kõige vanem ja kuulsam tervisevee kaev kannab tuntuima patsiendi järgi Peeter Suure nime; linna kasiino peab end  Euroopa vanimaks. Vana ja stiilne spaahoone on küll uksed kinni pannud, aga Radissoni hotelli taga mäe otsas on uus veekeskus. Sinna tasub minna peamiselt selleks, et saaks rääkida: käisin Spas spaas… Eesti paremate spaadega koht võistelda ei suuda.

Selle kõige peale kulub tubli nädala jagu aega ja hotellides on teadagi hotellihinnad. Õnneks on nii, et kui maailmas kehtib nn 6 degrees of separation e kuue vahelüli reegel – väidetavalt õnnestub suvalisel inimesel jõuda suvalise teise inimeseni Maal maksimaalselt kuue vahendaja abil, siis Eesti puhul ei ole enamasti vaja isegi mitte ühte vahemeest. Brüsselis elab paar tuhat eestlast, tuleb lihtsalt sõber-tuttav-sugulane-koolikaaslane jälle üles otsida ja pakkuda end kodumaalt heeringat, musta leiba ja kohukesi tooma.

Teine ja suurem aga jääb kesklinnast veidi lääne poole, Koekelbergi (2. ja 6. liini metroojaam Simonis). See on Brüsseli basiilika, Basilique du Sacré-Cœur de Bruxelles, kiriku kodulehe (www.basilique.be) andmetel suuruselt viies kirik maailmas. Vähe sellest, suurim ja väidetavalt ka üks silmapaistvamaid art deco ehitisi maailmas, kuna projekt pärjati Pariisi maailmanäitusel auhinnaga.

Kuna basiilika on nii üüratult suur, elavad selle katuse all ka kaks muuseumi, teatrisaal ja konverentsikeskus ja näituseruumid ja raadiojaam ja… Kupli all on vaateplatvorm, millelt paistab kogu linn ja rohkemgi. Viimati oli kirikus väljas Rembrandti ülevaatenäitus. Originaaltööde asemel näidati küll reprosid, aga nii heal tasemel, et projekti vedava Rembrandti-uurija sõnul ei jää need originaalidele alla. Kõigi originaalide nägemiseks aga tuleks maakerale tiir peale teha, sest need on laiali rohkem kui sajas muuseumis ja erakogus. Näitus sai kahjuks küll 7. märtsil otsa, aga kindlasti ei jää see viimaseks. Päev varem algas läheduses tsirkusefestival, mis kestab pea märtsi lõpuni.

Ja veel on seal midagi, millest ma õigupoolest kirjutada tahtsingi – varieteerestoran. Kiriku keldris! Eesti külas oli kõrts ikka kiriku kõrval, siin on ta kirikule lausa naha vahele pugenud. Programmis (www.adriennelebasilic.be) on jazz ja šansoonid, Brasiilia karneval ja kabaree. Nädalavahetusel käib show ka lõuna ajal, muidu õhtuti. Köök on väga korralik (siin käivad söömas kohalikud) ja hinnad veidi sõbralikumad kui kesklinnas; teenindusel aga hoiab silma peal matroon, kes isiklikult stammkundesid vastu võtab ja ära saadab.