Brüssel vol 2: kontrastid
Esimesel mõne aasta tagusel käigul ei jätnud Brüssel eriti mingit muljet. Oli suvi, 30 kraadi ringis palav ja paar paar päeva turistina panid pigem õlgu kehitama. Järgmine reis tõi siia keset talve, mis Eestist tulles pigem kevad tundus. Seekord oli linn hoopis mõnusam, kuidagi … londonlik. Avastasin, et ka siin on palju erineva näo ja meeleoluga kante. Piccadillit küll mitte (Euroopa Komisjoni üüratu maja sobiks tegumoe ja asukoha poolest päris hästi reklaampinnaks), aga Soho asemel armsalt boheemlik Sablon oma antiigi- ja kunstiäride ja kohvikutega, City asemel Eurokvartal, Kensingtoni asemel väikekodanlik Woluwe ja Bayswateri asemel Ambiorix’ pargi ümbruse majaread. 
Raekoja plats, kohtupalee ja kuningaloss üle vaadatud, võikski minna lihtsalt linna peale kolama, kaart näpus. Eriti oluline on kaart neile, kelle suunataju ei ole suurem asi. Probleem selles, et tänavad on siin harva üksteisega korralikult risti, ikka imeliku terav- või nürinurga all, ja pahatihti läheb ristmikult nelja tänava asemel hoopis kolm või viis. Õnneks on inimesed abivalmid eksinut aitama ja ka söögikohti on tihedalt.
Kui juba Brüsselis, siis tuleb heita pilk paigale, kust Euroopat juhitakse. Rue de la Loi tänava alguses, Schumani metroojaama kohal seisavad kahel pool teed ELi nõukogu ja komisjon. Nende vahel kahe sõidusuuna vahelisel alal on piketeerijate ja demonstrantide lemmikpaik: vähe on päevi, kui seal tühjus valitseb. Veidi eemal, teisel pool Leopoldi parki laiutab parlament. Selle kandi söögikohad on kallid isegi raekoja platsi ümbruse turistilõksudega võrreldes, sest klientideks on ametnike armee, kelle kohta nägin hiljuti väljendit l’immigration de luxe. 
Eurokvartali ümber aga on tänavate kaupa eelmisel sajandivahetusel ehitatud Brüsselile nii iseloomulikku juugendit (siin tuntud kui art nouveau): kitsad, 3–5 korrusega majad külg külje vastas, uhkematel ees väike aiake; kindlasti on majal valumetallist rõdu- ja aknapiirded ning vitraažiga kaunistatud välisuks, sageli ka aknad. Tihti on fassaadil kirjas ka arhitekti nimi – oli aeg, kui arhitektid julgesid seda teha. Nende vanade iluduste vahele on justkui võrdluseks või hoiatuseks ehitatud uusi maju, paljud lausa jahmatamapanevalt inetud.