Kuidas avastada Par(ad)iisi?
Olen vahel mõelnud, et reisil läheks hädasti vaja psühholoogilist eneseabiõpikut – ja seda mitte maailmakaardi ääreotstes seigeldes, vaid suurlinnades, millega esmatutvust tehes vasardavad sageli peas küsimused: kust alustada? Kas ta ikka on selline, nagu paistab? Kas läheme kohe tülli või armume ülepeakaela või saavad meist lihtsalt head sõbrad? Ja kuidas tal minuga mängimine ometi nii hästi välja tuleb?
Kui Pariis tundub alguses pelutav, peida ebakindlus elegantsete päikseprillide taha, istu lennukist RER-i ehk lähirongi peale, mis viib Pariisi põhjavaksalisse Gare du Nordi ja seikle sealt edasi südalinna. Viimane on Pariisi-suuruse 2,2 miljoni elanikuga linna puhul muidugi hajus mõiste. Kohalikud kasutavad Pariisist rääkides arrondisment’ide ehk piirkondade numbreid, mis hakkavad hargnema nr 1 ehk Louvre’i palee juurest ja kulgevad spiraalikujuliselt kuni nr 20 ehk äärelinna Ménilmontant’ini.
Tänapäevase Pariisi planeering, mille kunagisi kitsaid tänavaid lõhestavad laiad boulevard’id ja ilmestavad rohelised pargid, on suurel määral parun Haussmanni looming. Sellise näo sai Pariis Napoleon III ajal 19. sajandi teisel poolel.
Neil, kelle tutvus Pariisiga on piirdunud postkaartide ikooniliste vaadetega, soovitaksin omal nahal kõige kogemiseks alustada Arc de Triomphe’ist ning liikuda alla mööda ChampsÉlysées’ laia puiesteed. Kindlasti kohtate mõnd tänavamuusikut, kes Joe Dassini ajatust laulukesest oma tõlgenduse esitab. Nime on see maailma üks tuntumaid tänavaid laenanud Kreeka mütoloogiast, kus kangelased suundusid viimsele puhkusele Elüüsiumi väljadele (kui nad teaksid, kui kallis siin tänapäeval kinnisvara ruutmeetri hind on, siis nad hauas kergendatult ei hingaks). Väljadel on pikkust peaaegu kaks kilomeetrit ja etteruttavalt võib öelda, et kontsakingad on kõikjal Pariisis mõeldud ainult tõelistele printsessidele ja sääremari võiks olla jalutamisega harjunud. Avenüül toimuvad Euroopa suurimad sõjaväeparaadid, ka Prantsuse vabariigi iseseisvuspäeva 14. juulil ehk Bastille’i kindluse vallutamise aastapäeva tähistatakse võimsa defileega. Riigipea saab seda jälgida otse oma lähinaabruses asuvast Élysée paleest. Avenüü Champs-Élysées’ lõpetab mitme jalgpalliplatsi mõõtu Concorde’i ehk Üksmeele väljak, Pariisi suurim. Siit, Seine’i jõe kaldalt – mis sarnaselt suure osa ülejäänud Pariisiga on samuti UNESCO maailmapärandi kaitse all – paistab juba täies hiilguses kätte Eiffeli torn.
Kui aga pärast maailma vanima pargi ehk Tuileries’i aedade läbimist selgub, et Louvre’i muuseumi ees on liiga pikad järjekorrad, ei tasu heituda – Pariisis on kümneid esmaklassilisi muuseume ja siinsamas lähedal, teisel pool Seine’i vanas beaux-art’i stiilis raudteejaamahoones asub võrdväärne Musée d’Orsay. 1900. aastaks Pariisi maailmanäituseks valminud hoone au ja uhkus on maailma esinduslikem impressionistide tööde väljapanek. Kui aga rahvamassidega koos kulgemine üldse ei huvita, võib valida mõne veel väiksema muuseumi – näiteks tehnoloogiamuuseumi Arts et Metiers, mis paikneb pooleldi vanas kirikus ja kus on vanade vidinate kõrval võimalik uudistada originaalset Foucault’ pendlit ning esimesi sõidumasinaid.
Keskaegse Pariisi südame tuiksoon, kust saab alguse ka linna 0-kilomeeter, on Seine’i jõel asuv väikene saar Île de la Cité. Saart ja Seine’i kaldaid ühendavad mitu silda, kuid kuulsaim on Pariisi vanim sild, 17. sajandi alguses ehitatud Pont Neuf. Lisaks Notre Dame’i katedraalile asub siin ka Pariisi gootika uhkus Saint Chapelle’i kabel, mille vitraažaknad on puhas ilu.
Veel kaks klassikut, milleta Pariisi külastus jääks poolikuks: vasakul jõekaldal Rive Gauche’is asuv Ladina kvartal ning põhjaosas üle linna kõrguv Montmartre’i mägi. Ladina kvartalis on tarkuse kants, kus asuvad Sorbonne’i ülikooli hooned, samuti saab suures kuppelkirikus Panteonis tutvuda prantslastest maailmakultuuri suurkujudega. Siin paikneb ka Pariisi vanim kirik Saint-Germaindes-Prés, kus asus juba 6. sajandil benediktiini mungaklooster.
Montmartre on aga 19. sajandist kunstnike ja kirjanike väike Meka suures Pariisis. Praegu on sel põhiliselt ajalooline väärtus, kuigi õhustikku on omajagu säilinud. Kui on soov võtta ette väike ajarännak koos sinna juurde kuuluva veini ja prantsuse lauluga, siis võib õhtu veeta kabarees Au Lapin Agile. Moulin Rouge’i peamine väärtus tänapäeval on selle välisilme, mitte sisu. Üle Pariisi linna vaatab bütsantsi, gooti ja romaani stiile ühendav Sacre Coeur’i kirik, mille juurde viivad 237 laia trepiastet.
Pariis on parkide, jalutamise ja jäätise söömise linn. Romantiline Butte de Chaumont 19. linnajaos või kuulsad Luxembourgi aiad, “Pariisi kopsude“ nimetuse ära teeninud Vincennes’i mets, algselt botaanikaaiaks ehitatud Jardin des Plantes, pimedas paheliseks muutuv Bologne mets, vanale raudteele ehitatud Proménade Plantée – kõik pakuvad head vaheldust, et end Pariisi kesklinna kärast natukeseks välja kiskuda.
Kui šopata, siis šikilt – isegi kui see tähendab vaid window shopping’ut. Lafayette’i galerii butiikide järjekorrad, rääkimata hinnasiltidest (numbrid näitavad tuhandeid eurosid), on maalähedasele eestlasele rabav elamus. Viimase saab täiesti tasuta ka siis, kui lihtsalt uudistada kohaliku gurmeeosakonna lette või imetleda hoone 20. sajandi alguse belle epoque’i art nouveau arhitektuuri. Tõelised toiduhuvilised võiksid leida tee ka La Grande Épicerie’le ehk prantsuse köögi palverändurite ühte meelispaika. Ainuüksi Pariisis on üle kolmveerandsaja Michelini tärni vääriliseks hinnatud restorani.
Et kostüümidega ei jääks uhkeldamata, võiks õhtu lõppeda Pariisi ooperimajas Opéra Garnier, kus lisaks muusikale saab süveneda ka Marc Chagalli 14 maailmakuulsat heliloojat kujutavasse laemaali.
Kui heita pilk Montmartre’ilt Sacre Coeur’i basiilika juurest üle linna, jääb silma kõrghoonete vähesus – välja arvatud ühes kohas. Pariisi kesklinnas ei konkureeri uhkes üksilduses Eiffeli torniga mitte miski ning juba 1960-ndatel alustati eraldi pilvelõhkujatega La Defense arendamist. Uue linnaku tuntuim maamärk on La Grande Arche de la Defense, Triumfikaare moodne – ja silmaga hinnates pigem nurklik kui kaarjas – vaste. Idee on siiski sama: mõlemad on monumendid inimlikkusele ja humanismile, mitte kummardus sõjalistele võitudele.
Siin asub ka Pariisi kõrguselt teine hoone Eiffeli torni järel ehk 231 meetrit kõrge ärihoone Tour First. Selle tiitli napsas ta alles möödunud aastal Lõuna-Pariisis Montparnasse’il asuvalt 59-korruseliselt Tour Montparnasse’ilt, mille kõrgeim korrus on avatud turistidele. Muuseume leidub Pariisis ka moodsaimale maitsele. Põnev vormilt ja maailma parimaid sisult on Prantsuse ekspresidendi, Pariisi moderniseerida püüdnud Georges Pompidou auks nimetatud Centre Pompidou, kus veel näiteks eeloleval sügiselgi saab (lisaks muusemi üüratutele püsikollektsioonidele) näha kaasaegse maali grand old man’i Gerhard Richteri panoraamnäitust ning erinäitusi Edward Munchi ja Henri Matisse’i loomingust.
Pariisi püsielanikud kunst, kirjandus ja disain elavad siinsamas kõrval Marais’ linnajaos, mis on aastasadade jooksul olnud koduks nii aristokraatidele kui ka juutidele. Tänapäeval näitab loomemajandus end Marais’ kümnetes galeriides, kuhu pääsevad vaid säravaimad kunstnikud või väljapaistvamad tulevikutähed. Üks kuulsamaid hüppelaudu uute kunstimaailma Picassode ja Monet’de jaoks on Galerie Perrotin, mille kahte korrust soovitan kindlasti külastada. Kuigi oleks kiusatus tembeldada Marais’s elavaid hiinlasi viimase aja sisserännanuteks, see nii siiski pole – hiina kogukond asustas linnajao I maailmasõja päevil, mil oli vaja töökäsi sõtta kutsutud meeste asendamiseks.
Moodsatest hoonetest vääriksid kindlasti tähelepanu kaks nn arhitektuuri Nobeli ehk Pritzker Prize’i laureaadi Jean Nouveli kätetööd: juba 1987. aastal valminud Araabiamaailma Instituut ning viis aastat tagasi valminud Musée du quai Branly. Esimene neist asub Seine’i vasakul kaldal, lähedal linna teisele looduslikule jõesaarele Île SaintLouis’le. Hoone edelakülje fassaadi katvad nelinurksed paneelid jätavad esmapilgul lihtsalt mulje araabia maailmale tüüpilistest mustritest, kuid tegelikult on sajad paneelid fotosensitiivsed – reguleerivad hoonesse pääseva valguse hulka.
Moodne MQB aga võttis oma koha sisse teise arhitektuuriklassiku Eiffeli torni vahetus läheduses. Arvestades Prantsuse koloniaalminevikku ja kultuuriväärtuste rahastamist üldiselt, on MQB ilmselt parimaid kohti, kus tutvuda kogu maailma põlisrahvaste kultuuriga.
Tänapäevane Pariis ei oleks päris Pariis, kui külastus piirduks ainult ajalooliste kesklinnakvartalitega. Mina soovitaksin küll soojalt minna ja seigelda ajaloolise töölisklassi elamurajooni Belleville’i kandis, kus juba aastakümneid elab üheskoos tõeline rahvaste paabel. Kuna elamine Belleville’is oli pikka aega väga odav, kolisid siiakanti paljud loomeinimesed, kes samuti piirkonna nägu kujundama asusid. Päritolult bellevilloise Edith Piaf rääkis uhkusega oma kohalikust aktsendist, mida on võrreldud ka inglise kokniga. Aasia, aafrika, kreeka, armeenia rahvusköögid pakuvad Belleville’is võrdväärseid maitseelamusi prantsuse köögile ning hinnad on mitte lihtsalt turisti-, vaid lausa tudengisõbralikud.
Eriliselt mõnus koht ajaveetmiseks on Canal Saint Martin, mis on Bassin de la Villette’i ja Seine’i jõe ühenduslüli. Siin on hea pariislasi jälgida kas mõnest kaldaäärsest kohvikust või ise kanali ääres kaasa võetud baguette’i ja veinipudeliga jalgu kõlgutades.
Keda huvitab sõna otseses mõttes underground, siis nüüd on võimalik külastada ka Pariisi katakombe – umbes 300 kilomeetrit teid paralleel-Pariisi, sissepääsuga Lõuna-Pariisis Montparnasse’il. Siin nagu igal pool mujalgi Pariisis tuleb m
eeles pidada, et tunglemine ja järjekorrad on sageli võrreldavad juubelilaulupeo kassajärjekorraga. Iseenesest on turistidele avatud pisike osa katakombidest, kuid subkultuurse liikumisena tegutsevad nn katafiilid omapäi, liikudes neile teadaolevaid radu pidi. Sisenetakse ventilatsioonija kanalisatsiooniavade kaudu, peetakse nii piknikke, kinoõhtuid kui ka reive. Kui hauatagune elu huvitab maa peal, siis palju toredaid surnud inimesi leiab ka Père-Lachaise’i kalmistult, kuhu ainsa eestlasena on maetud Eduard Wiiralt. Neil aga, kelle hing ihkab rohelust erinevate aianduskultuuride ja tööstuselementide sümbioosis, tasuks sammud seada Javeli linnajakku Parc Andre Citroeni suunas.
Aitab keerulistest võrdlustest. Igaüks saab aru, et Pariis on nagu kange iseloomuga vanaema, kes muudab tõrksalt oma tõekspidamisi, näeb vigu ainult endast vähemkogenutes, aga suudab seda esitada nii võluvalt, et ikkagi maitsevad just tema pannkoogid (pardon, crepe’id) kõige paremini. Ja nagu ikka, lisandub iga korraga aina uusi mälestusi ning avastamisväärsusi.
Et kunagi linnast eemal asunud, aga tänaseks peaaegu Pariisi eeslinnaks muutunud Versailles on omamoodi riik riigis, tasuks selle rahulikuks nautimiseks võtta terve päev. E-riigi kodanik võiks näidata eeskuju ning osta pileti eelnevalt netis, kuna muidu tuleb arvestada umbes tunniajaste järjekordadega.
Prantsuse monarhia mania grandiosa on Versailles’is arendatud filigraansuseni. Tohutus kompleksis on mitu täiesti erinevat osa – palee, lossi taga pikalt laiuvad korrapärased pargid, purskkaevud, paadisõidule kutsuv tiik. Need moodustavad terava kontrasti Marie Antoinette’i maamõisaga, kus kuninganna tahtis taasluua Normandia pastoraalidülli. Pidi jääma mulje, et koht asub kaugel linnatsivilisatsioonist ja kuningapaleest. Iroonia seisnes selles, et väliselt Kääbikla, kus rabarberi ja sibulapeenarde kõrval patseerivad ringi kitsed ja kanad, olid hooned seest üdini luksuslikud. See kõik rüüstati Suure Prantsuse revolutsiooni käigus ning majade sisemust pole tänaseni taastatud. Kui külastus tehtud, vaatate Sophia Coppola “Marie Antoinette’i“ filmi kindlasti hoopis teise pilguga.
Vaatamata suurusele ja turistirohkusele, on Pariis lastesõbralik linn, kus leidub palju parke ja mänguväljakuid. Luxembourgi aedades ning Eiffeli torni ümbritsevas Champ de Mars’i pargis saab koos lastega kaasa naerda klassikalistele marionetietendustele, karussellid kuuluvad Pariisis samuti 21. sajandisse. Vanemad kui kaheaastased lapsed võib juba viia lastemuuseumisse Cité des enfants, mis asub Kirde-Pariisis Parc de la Villette’is.
Päevajagu tegevust võib lastele leida kahes teemapargis: esimene neist on Pariisist põhja suunas 35 kilomeetrit eemal asuv Parc Asterix, mis atraktsioonide poolest sobib pigem suurematele ja seiklushimulistematele lastele. Pargi keskseid tegelasi tunneb iga prantslane Asterixi koomiksitest ning lugudest, seega hea võimalus tutvuda kohalike iidolitega. Väiksemad lapsed võib mikide-minnidega tutvuma viia Eurodisneylandi, mis asub kesklinnast umbes 20 kilomeetrit idas. Mõlemasse teemaparki saab mugavalt kesklinnast kohale sõita Pariisi RER-lähirongidega.
Tekst: Mari Kodres. Artikkel ilmus pardaajakirjas In Time septembris 2012.
